Ma armastasin hullu naist

8.88

“See on ülikõva raamat, kriitikute poolt ülistatud Margo Vaino uus luulekogu on eriti julm, karm, õiglane ja aus – mida sellist ei ole te eesti keeles ega kusagil mujal varem lugenud. Vaevalt te üldse olete midagi lugenud. See on fenomen, tõeline fenomen, püha fenomen. 1001 korda parem kui Urgas, Ahi ja muud sellised vannabiid kokku. See pole eidelik loba, bürokraatlik kroonupoeetide tuim ridade tegemine. See on tõeline luule. 

:)(: MU AINUS LOHUTUS

mu ainus lohutus
sinust vabanemiseks
on teadmine et sa

“Armastusromaan

Tegevus toimub sajandivahetusel ühes hullumajas:

Palun, et Volli kirjutaks minu eest ühele naisele, kellega ma täna õues muru peal aelesin, minu etteütlemise peale kirja. Mu käed värisevad nii ilgelt, et saan hädavaevu aru
vaid oma varesejalgadest. Annan talle pastaka ja Volli kirjutab mu dikteerimise peale:
„Tere, ilustiss! Tänane värk oli vahva, kuid teie osakond on jube. Meil on päris rahulik sellega võrreldes. Pane see kiri ööseks endale pea alla ja näed sedasama, mis meil täna oli. Homseni! Suudlen!“
Volli lõpetab ja küsib, et kas meil läks siis nii kaugele. Noogutan…

Eh, saaks juba õue ja käperdada, see on siin ainus rõõm. Kui jalad paremini kannavad, vean ta sinnasamma jalutusaediku pelta juurde ja keeran taha. Ta hoiab plangust kinni ja ma lükkan. Eh, saaks juba õue!

Õhtul rohtude võtmise ajal ulatab õde mulle sõbranna kirja ja lisab, et sul on siin veel austajannasid. Oh, kurat, kobisen omaette, pistan sitemad rohud keele alla ja paremad neelan alla. See liigutus on mul selge nagu liinitöölisel.


vananed tead ju küll
et juuksed jäävad hõredamaks
silmad on küll suured ja sinised
aga mingi kerge vanamuti
tooni lööb ikkagi silme alla
süütu pilk on ka natuke
auku vajunud
ma ei tea muidugi mis
toimub seal allpool…

Kategooria: